Vaatasin täna Travel chanelilt ühte saadet, kus erinevad inimesed pandi kokku, et nad koos 10 päeva reisil hakkama saaksid. See saade oli üldiselt väga põnev, sest ma tavaliselt naudin erinevate riikide kohta tehtud saateid. Tekitavad minu hinges igatsust minna ja avastada. Avastada midagi, mida keegi teine pole avastanud.Isegi mitte nii füüsiliselt midagi avastada, vaid võibolla vaimselt kogeda midagi uut ja imelist.Aga jah...
See konkreetene saade oli tehtud Itaalias, mis minus tegelikult ei tekita väga selliseid emotsioone, nagu näiteks Laos;) Aga mulle meeldis üks koht sellest saatest ikkagi. Üks naine , kes oli väga reisihimuline läks ühel õhtul mägedesse ja päikeseloojangul seal kivil istudes, rääkis, et igale poole kuhu ta läheb, läheb ta otsima ühte täiuslikku hetke. Ja seal kivil istudes , oligi see hetk. Hetk , mille nimel tasub ära kannatada ebameeldvad reisikaasalased või olukorrad, mis tunduvad võimatuna läbida.
Ma mõtlesin, et tegelikult on elus ka just sellised hetked. Tunned, et see nagu olekski see täiuslikkus, millest paljud pole julgenud rääkida. Aga kas see ongi kõik või on teglikult veel palju rohkem meie jaoks valmis pandud? selline mõtlemine paneb küll naeratama. Kujute ette kõige täiuslikumat hetke, mida sa oled kogenud ja siis kujuta ette, et Jumalal on midagi veel paremat varuks su jaoks.. lihtsalt vau:)

Tahaksin mägdesse või merele või siis lihtsalt hetke.. Aga iga asja jaoks on ju oma aeg;)