`Aeg sõjal ja aeg rahul`
Koguja3
Söök oli valmis. Teadsin seda, sest ema hüüdis valju häälega, mis kandus üle terve maja: `söööööma!` Mäletan seda siiani. Väike pahameel, et me mängu pidime pooleli jätma ja sibasin kiirelt oma pontsakaid jalgu liigutades kööki. Pika laua taga ootasid ees mu õed-vennad, keda tol hetkel tundus mulle 114. Hiljem aga õppisin vastama õigel ajal. 3 õde 1 vend. Võibolla ootas seal laua taga veel keegi, mõni sugulane , koer või kass- seda ma ei mäleta. Aga kuidas ma saaksingi. Kööki läksin ma ju õhtuti hirmuga, et ees on ootamas jälle üks võitlus. Võitlus nende hirmsate, suurte, rasvaste pekitükkidega. Jah, nad olid minu vaenlased. Öösiti käisid nad mind kummitamas ja mu üle naermas. Mina kartsin neid, sest ma olin ise ju nii imepisike, ja nemad nii ...pekised. Ka selle õhtul, kui ma ülelävepaku astusin, teadsin, et ees on ootamas midagi hirmsat. Istusin oma kohale ja kui ema mulle toidu ette tõstis, oli asi selge. Korraks tundsin end jõuetuna, kuid siis võtsin end kokku. Olin täna hommikul ju läbi mõelnud plaani, kuidas lahing võita. Ma teadsin, et pean oleme kavalam kui eelmisel korral. Eelmine kord oli nädal tagasi, kui otsustasin neist lahti saada vana nipiga. Nimelt viskasin ma pekid salaja, kui keegi ei vaadanud laua alla ja kui ülejäänud supi olin ära söönud, lahkusin köögist , ise õnnelik, et pekid on nüüd surnud. Oh, seda õudu, kui ema hiljem muga riidlema tuli. Need vanad sindrinahad olid teeselnud, et on surnud ja pärast emale kõik ära kaevanud!
Nüüd ma olin igatahes targem ja juba nädal aega ka vanem. Ma tegin nii: sõin rõõmsasti oma supi ära, jättes kõik pekid taldrikule. Viimasena toppisin kõik pekid suhu ja punnis põskedega, panin taldriku kraanikaussi ja jooksin tualetti, kus ma kõik pekid wc potti sülitasin. Veel enne kui ma vee peale tõmbasin, karjusin mõttes `surge, surge!` siis tõmbasin toredasti sellest nupust ja olingi võitja. Ehk oleksin neile veel järele hüüdnud , kes viimasena naerab , naerab paremini. Aga nii haritud ma polnud. Ma olin ju kõigest 3.
See oli mu esimene võitluskogemus, mida ma mäletan. Hiljem võitlesin ma õdedega, siis vanematega, siis ühiskonnaga, siis Jumalaga ja siis jälle iseendaga. Pekiga ma enam ei võitle, meie lahingud on peetud. Need jäid lapsepõlve. Loodetavasti jäävad mõned mõttetud lahingud ka nooruspõlve ja asemel tulevad sellised, mis tunduvad antud ajahetkel väärt revolutsiooni.
6 comments:
Lahe kirjutis, väga lahe. Olen minagi pekipoistega võitlust pidanud, sõbra maal. Tegu oli veel hernesupiga, mida ma niikuinii ei söö üldiselt. Ja siis sõin neid, ise hinge kinni hoides, tundsin, kuidas nad võidurõõmsalt mu kurgus okserefleksi esile kutsuvad. Mõtlesin neile kiiruga ots peale teha, aga jätsin pereemale vale mulje ja ta tõstis mulle kohe julgelt juurde. See oli paha. Aga ajasin needki suure surmaga alla. Hiljem tuli sõber, sülitas kõik pekitükid kõrvale taldrikule, ja nii ka teised, kes sõid. Mul oli väga paha, et niimoodi tormasin, nagu öeldud:tark ei torma. Oeh..
Oli mis ta oli, aga kõht sel päeval enam väga tühjaks ei läinud. Ei tea küll mille pärast, aga nii oli.
Edaspidi olen pekitükkidele ära teinud.
P.S. Olin siis 16.
Iidne probleem. Mu õde peitis neid lauasahtlisse. Ema (kui ta väike oli) üritas neid anda sigadele, mille peale sead ta laudaukse pealt maha jooksid ja hoopis rukkisse läksid - noh, ennast pole vist eriti lahe süüa, selles mõttes võib aru saada...
aga mina sain v2iksena ainult selliseid pekitykke, mis mulle t2iegaaaaaaaaa maitsesid, hommikupudru juures k2isid alati soolased praetud pekikuubikud, mmmm, n2mma.
Mina tean ainult seda, kuidas ma nii pirtsutajaks olen muutunud toidu suhtes ning enamus asju ei jõua mulle suhu. Ma lihtsalt jätan järgi. Väikse plikatirtsuna arvatavasti sõin need pekitükid ära, aga nüüd nad enam mu suhu ei saa. :D
(Sa oled ikka nii tore kirjaneitsi!)
Sa kirjutad andekalt! ;)
Pekitükid ei ole mulle kunagi eriti suur probleem olnud. Singi seest lõikasid õed mulle peki lausa välja, sest mina olin ainus, kes üldse oli nõus seda leivaga sööma. Aga noh, eks see annab nüüd ju kehakaalus tunda...
Post a Comment