Kui ma hommikul oma asju hakkasin kokku panema, mis Tiina toas laiali olid istusin ma korraks voodi kõrvale (mis on umbes 4 inimese voodi) maha, et läpakas ilusasti kotti panna. Kui ma seal vaibal istudes parajasti juhet kokku voltisin, juhtusin ka voodi alla piiluma. Voodialused ütlevad inimese kohta ikka meeletult palju. Minu voodi all on tavaliselt olnud kotid. Igasugused : magamis, käe , selja, õla, spordi, ma usun, et kunagi ka näiteks kõhukott, mis vanasti nii popp ja stiilne tundus..ainult jalakotti vist pole olnud, ehk kunagi. Hetkel pole mul aimugi, mis mu voodi all on. Kass mõnikord ronib küll sinna.Ma ei raatsi vaadata kah, siis äkki pole nii põnev. Praegu võin isegi mõelda, et näitekst koll on seal all.
Tiina voodi all aga (see 4 inimese voodi) oli ainult 1 printer. Väga ebahuvitav, ma tean. Aga see voodialune oli ise tegelikult palju huvitavam kui asjad. Kui ma seda vaatasin tekkis mul tahtmine peitust mängida. Oleks tahtnud, et keegi loeks sajani ja siis ma ronin sinna seina äärde ja kui see keegi hüüaks `tulen` siis ma olen hästi tasa ja ta ei leiaks mind üles. Lihtsalt oleks seal voodi all ja peidaks. Peidaks niikaua, kui enam ei viitsi ja siis tuleks välja ja ütleks `Sinu kord, luuser!`
Mul oli hommikul küll tunne, et ma tahaksin peita. Lihtsalt peidaks nii kaua, kui on peidetud ja enam ei viitsi ja siis tuleks välja ja ütleks kellelegi `luuser`, teades, et tegelik luuser olen ju ikkagi mina, kui minul ei jätku kannatust istuda vaikselt ja peita, kuni see teine mind üles leiab. Aga otsustasin peitust mitte mängida, sest luuser pole ju eriti tore olla. Eriti teades, et minu Jumal on nii armuline, et isegi, kui vahel tundub,et kaldun sinna luuserlikkusele, annab ta mulle andeks ja armastab mind ikkagi. Mina tänan Teda selle eest kogu oma Talle kuuluva südamega.