Sõitsin täna rattaga Viimsis poole ja kuna ilm oli päris kuumake oli pirita kandis ka suhteliselt tore kogus inimesi. Ma siis üritasin hästi osavalt manööverdada inimeste vahelt läbi. Aga ikka kuulsin vahel ühte teisele ütlemas: tule siiapoole, rattur tuleb. Täna ma olin rattur. Nende inimeste jaoks olin ma ainult rattur ja mitte keegi muu. Ise ma mõtlesin, et ma olin ikka ma ise, aga nende jaoks polnud. Minu jaoks aga olid need inimesed ka tegelikult ainult inimesed, kellest ma mööda pidin manööverdama ja mitte keegid muud. Nemad panid mulle sildi ja mina neile. Nii toimibki maailm. Kõik on tegelikult sildistatud, nagu lehmad. (võibolla peaksin siinkohal seletama : no, lehmadele pannakse ju külge rõngad või templid või midagi ..seda mõtlesingi,mitte et inimesed oleks lehmad, sest nad pole ju) Vot , see on omamoodi nagu korrapärasus. Ühed on ühe sildi alla ja teised teise. ratturid, bussijuhid, jänesed, kliendid ja isegi kepikõndijad on sildi all. Ja siis kui lähedalt saad tuttavaks hakkad vaikselt seda silti ära tõmbama ja avastad, et sildi all on ju hoopis mingi inimene.Ja seda on hea avastada (enam jaolt)
Ja siis kui ma armsa Iirise juurest tagasi kodu poole sõitsin kohtasin kahte , kes olid täna muga sama sildi all ja nii me sõitsime viimase kilomeetri kolmekesi, välismaailmale olles sildistatud nagu lehmad aga ise teades, et oleme inimesed.
...Ja , et see lõpp nüüd eriti ilusaks teha siis võiks veel panna, et `inimesed, kes Jumala täiusliku armu tõttu üldse siin on`
No ise valige siis, aga ma usun, et Ilu on ka ikka vaja rohkem.
1 comment:
kuigi postituse kuupäev on 29, siis ma ikkagi arvan, et sa käisid eile rattaga sõitmas, kahtlen, et sa nüüd nii kiire ka oled, et ühe tunniga käisid edasi tagasi ja postituse tegid ka veel:D... sõida mõnikord siis minu juurde ka, kuigi jah, kolm ratast varastati mu esimesel tööpäeval siin mul klientidelt ära:S
Post a Comment