Mulle väga meeldivad raamatukogud. Praegu pea eriti tihe elanik olema raamatukogus. Täna hommikul kui jälle oma tuttava lauakese poole kõndisin, vaatasin raamaturiiuleid ja mõtlesin, et tahaks ikka nii paljusi raamatuid lugeda, aga pärast hetkelist vaimustuts tuli reaalsus koju, et mul ei ole aega ju. Mõtlesin, kui palju aega mul kulub ühe raamatu lugemiseks. Natuke isegi vist liiga palju. Mu meelest raamatud väga hästi näitavad aega. Nad on nagu kell, aga siuke võimsam, mitte ainult 24 tunni oma. Mõtlen nende inimeste peale, kirjanikud ehk võib nimetada neid , kes midagi kirjutavad, kes on oma sadu või tuhandeid tunde pannud nende raamatute kirjutamise alla. See tekitab siukse võimsa tunde, heites pilgu nende riiulite suunas. Ja siis ma mõtlen, et kuidas kõigil on oma aeg, samal ajal kui teisel on oma aeg. Ja siis tekitab see minus hoopis ühtsema tunde, et kui ma loen seda raamatut, siis ma nagu natuke annaks tagasi sellele kirjanikule tema aega. Aega ju tegelt ei anna, vb siis mõtte annan, miks ta üldse kirjutas.

 Aknast näen kaht tüdrukukest mängimas õues.Mul on hea meel, et nad mängivad õues. See annab ka nagu lootust, et keegi kunagi veel mängib õues.

Jooksuaeg

Jap, Joosta mulle meeldib. Alustasime Margitiga rahvajoosku võistluste hooaega täna. 7 km. Haigelt raske oli ikka. juba peale 2 km mõtlesin, et tahaks hoopis maratoni ikka joosta. Eks need lühikesed maad on jah siuksed nagu nad on. Alguses jooksime täitsa hea tempoga, siis mingi 3-4 km vajus veits ära, aga õnneks ootas 5 km Margus meid joogiga, sest nii palav oli ja muidu poleks me ikka üldse vist suutnud normaalselt lõpuni. Nii me vähemalt spekuleerisime seal rajal. Pärast seda tuli ikka jõud ka tagasi ja lõpuks väga halb aeg ei tulnudki. 33, 27 mul ja Margitil 33, 29. natuke kuidagi ikka jäi mul, et oleks ikka parem pidanud tulema. Aga noh jah. Ega väga ei viisti seda parandada ka tegelt, pole ikka minu ala. Järgmine võistlus kahe nädala pärast. Ja see juba rohkem mu maitse järgi. Võimas avastus oli muidugi, et armas Johanna on ka jooksja. Ja veel milline jooksja! Sai naiste arvestuses 2. koha, ajaga 28,07! Jee!

Üks pea 90 aastane meespatsient rääkis täna oma juba 18 aastat tagasi lahkunud naisest pisarsilmi kui hea ja armas ta ikka oli. Mõnes mõttes on kohe erilisem kui keegi nii vana juba nõnda räägib teisest inimesest. Nagu muinasjutt, mis ei lõppe ära ühe inimese lahkumisega, vaid kestab edasi. Küll nukra, igatseva tooniga, aga ilus on ju seegi. Nüüd tuli küll kevad. Mulle meeldib see lootus ikka.

Raadi mõisapargis.

Toredad :)

Minu Tartu.

Üks Rael on puudu.

Võidurõõm

Sõber Erkki jutlustas täna kirikus. Hästi jutlustas. Rääkis Kotionust ja rääkis Jeesusest. Rääkis lapsemeelsusest. ``Kui te ei pöördu ja ei saa nagu lapsed, siis te ei pääse taevariiki!`` Vaatasin lapsi, jooksid ringi, rõõmutsesid seal. Läksime kooriga lavale , laulsime. Voolab rõõm, voolab rõõm...No miks te siis nii nukrad olete, kui isegi laulus on nii öeldud, et rõõmu voolab, kogudus! Isegi surm on võidetud, vau..see kõige tumedam ja masendavam asi üldse. Tänu, Jeesus!

Hiljem lõunalauas vaatasin sõpru. Nii lapsikud tundusime seal. Ise pooled juba abielus, kõik suured inimesed juba. Ei vabanda, et oleme lapsikud. Palun rohkem lapsemeelsust. Nagu Erkki ütles, lapsemeelsus ei ole naiivsus, see on usaldus.
Nii vaesed sead ikka.

Muld

Naljaks, et kahel inimesel on ju täitsa erinev maailm, kuigi Maailm on sama. Üks ütles, et tema arvates lause- Keegi ütles mulle, et kevade lõhn on mulla lõhn, ei ole rõõmus lause. See pidi meenutama surma.
Mulle ei meenuta surma. Ma ei tea kui palju oled käinud matustel, ma ikka olen päris mitmel ja siis on siuke komme, et visatake peoga sinna kirstule peale mulda. Miks seda tehakse ma ei teagi. Nagu tahaks anda surnule veel midagi kaasa, mis ei kuulu mulle. Aga olgu. Niipalju kui mul kogemust on nende viskamistega , siis mu meelest pole seal surnuaedades küll enamasti siuke ehtne muld, pigem siuke liiv ja segu. Niisiis ei meenuta muld mulle surma.
Hoopis- meenutab see mulle lapsepõlve, meenutab, kuidas maakodus, kummikutega kartulipõllul sai koperdatud. Muld, mis pärast vihma täitsa poriks oli vormitud ja mis kummiku äärest salakavalalt sisse tahtis tungida. Aga meid ei huvitanud, me jooksime. Ükskord jäi kummik kinni ka mulla sisse , tuli jalast ja sokk vajus porri. Naljakas oli. Ükskõik , mis maailm ümber polnud, see muld oli naljakas.

Nii, et kui kevade lõhn on mulla lõhn, siis on naljakas.

Täna ma sõin 2 apelisini. Üks meeldib teine ei meeldi.

Vot selline päev siis. Mõtlesin, et mulle ei meeldi, kui inimesed teevad paastu facebookist. Ma isegi ei tea, miks see mulle ei meeldi. Kuidagi siuke popp asi, sellepärast vist. Tundub kuidagi nõrk. Ma õpin alles seda nõrkuse armastamist. Või äkki on tugev- paastuda, mitte alla anda kiusatusele klikkida kõikide võimalike piltide ja linkide peale. Eks see ole sama nende enesetapjatega, kumb sa siis oled, nõrk või tugev. Ma ütleks, et kumbki. Pigem kadunud.

Mulle meeldib kui inimesed küsivad nõu mult lihtsates asjades nagu `Kas see kaste sobib üldse pizza peale?``Nii ma tunnen end inimesena. Ma tunnen, et ei saa hakkama keeruliste nõuannetega. `Loe Piiblit``ütlen, et teisele tunduda pühalikum, targem, kui tegelt olen. Naeratan ja neile tundub, et kõik mu elu on paigas siis. Mõtlen, et miks ei peakski olema. Jumal on mul nii lähedal, et kardan, lahti lasta. Aga kahtlus ikkagi jääb, kas on paigas.

Keegi ütles mulle, et kevade lõhn on mulla lõhn.

Ohud

Täna tegin pannkooke hommikul. Olen palju pannkooke teinud, aga täna oli teisiti. Ma olen alati mõelnud, et lahe on kui keegi niimoodi visates õhku, neid keerab, aga ma ise nii ei ole kunagi teinud. Arvasin, et see on liiga raske ja siis kui viskan siis see kook kukub niimoodi kuhugi pliidi peale ja kogu mu kaunis ja äärmiselt maitsev kook läheb halvaks. Siis ma pigem olen võtnud asja ohutult ja keeranud labidaga. Aga täna siis, nagu ma juttu alustasin, ma mõtlesin, et mis seal ikka, proovin, midagi pole kaotada. Kuidagi tuli selline võimas tunne ja ütlesin endale seal köögis seistes- Sul pole ju midagi kaotada! Jah, olin nõus. Proovisin, viskasin ja kohe esimene kook mis viskasin, kukkus täiuslikult pannile õiget pidi tagasi. Täiega võimas ikka! See oleks mul nagu koguaeg sees olnud. Ja mina, elades oma `ohutut` elu, olen selles lahedusest päris pikalt ilma jäänud. Oi kuidas ma nüüd viskama hakkan!
Paneb mind mõtlema, kas on mul elus veel neid asju, kus peaksin olema vähem ohutum...Ja samas, kohti kus see ohutus on ikkagi vajalik ja õige, mida ei peaks muutma. '


Linnud juba häälitsevad õues. Alguses laulavad, varsti muutub tüütuks , siis röögivad. Ja tulp mu laual on ka üsna teisest maailmast kui need lumised teed. Jah, elu mulle meeldib :)